Mu sünni taga on puhas juhus. Rock Summer läks 15 aastaks hingusele ning trobikond tüüpe jäi lihtsalt tühjade kätega. Tühja kohta ei sallitud. Siis tulin mina, Rock. Hiilisin läbi õlleste põrandatega keldripoodide, imbusin higi ning õli järgi haisvatesse prooviruumidesse ning garaažidesse. Järgmisel hetkel maandusin jumal teab kelle tahtest otse tootmisliinil. Siin ma siis nüüd olen – jõuline, populaarne, meeldigu see teile või mitte.

Minust sai tõeline kütus. Selleks ei olnud vaja enamat kui lihtsalt ühte kampaaniat. Hetkega olin paigas ning kõigutamatu oma positsioonilt. Ei mingeid kompromisse. Paindlikkus on nõrkadele. Siiani tunnen ära need tolleaegsed karmid vennad, kes on nüüdseks küll näiliselt kohustustekoorma all vaaruvateks pereisadeks muutunud ning kivipesuteksad lipsu vastu vahetanud. Seda olemust ei peida ükski ülikond.

Jah, need ajad olid karmid! Hakkasin siis mänge organiseerima. Selliseid mänge, kus tuli triipkoodid õllepurkidelt välja lõigata. Osad triipkoodid, mis me saime, olid isegi verega kaetud! Need olid ilmselgelt hammastega välja näritud. Vot seda ma nimetaksin jäägituks pühendumuseks.

Siis ilmus välja kadunud vend – Hard Rock. Neid vendi võib olla veelgi, keegi ei tea. Karmi elu värk. Ta tuli koos tõeliselt karmi teleklipi ja Judas Priestiga. Mis siis, et see oli cover. Temaga mõtlesime välja ilmselt ajaloo kõige vingema tarbijamängu WANTED!. Auhinnaks terve rekkatäis Rocki. Mingid tüübid kogusid reaalselt 150 kilo Rocki korke. Jällegi, pühendumise värk. Siis aga said head ajad otsa – karmid vennad kadusid sama müstiliselt nagu olid ilmunud.

Kui arvate, et head asjad tulevad kergelt, siis te eksite rängalt. Näiteks otsustasime hakata toetama Tartu Ülikooli kossukoondist. Koss tundus nõrkade ala. Aga kui tüübid said tiimi nimeks Rock, tuli ka jõud. Tänaseni ei tea kust. Aga see ei ole oluline. Oluline on see, et Rocki nime ning logoga sai tiim kultusmeeskonnaks. Korvpallitiimil on ka eriti rajud tantsutüdrukud. Reaalne silmarõõm. See ei olnud muidugi kõik. Siis tulid kontserdid, suured peod, fännid. Rocki üüratu kogukond on seltskond täiesti uskumatuid vendi.

Kompromissitus on olelusvõitluses edu võti. Kõik mu konkurendid on tänaseks areenilt lahkunud. Ma ei imesta. Juba eemalt on näha, kellega tegu. Aga kuna aeg läheb edasi, tuleb oma võitlusvormi ja positsiooni parandada. Igaks juhuks. Enesekindlus tuleb ajaga. Istusin päevi tattoo-stuudios, sooviks peegeldada oma välimuses seda, kelleks ma tegelikult saanud olen. Tulemust näete isegi – täiuslik tattoo, täiuslik välimus. Aga sisu oli, on ja jääb samaks. Rock on Rock. Seda ei muuda miski.